Aitäh, et olite meiega! HEAD TEATRIPÄEVA ja kohtumiseni Estonias!
9 tundi ja 6 minutit veel!
Vaata lavastuse parimaid hetki SIIT!
Posted in Uncategorized |
“Mees La Manchast” esietenduseni on jäänud vähem kui 32 tundi!!!
FOTOD: Harri Rospu
Don Quijote - Priit Volmer, foto: Harri Rospu
Antonia - Janne Ševtšenko, Majapidajanna - Triin Ella, foto: Harri Rospu
Kõrtsmik - Mart Laur, foto: Harri Rospu
Don Quijote - René Soom, Sancho Panza - Ago Anderson, foto: Harri Rospu
Aldonza - Hanna-Liina Võsa, foto: Harri Rospu
Kõrtsmik - Mart Laur, Don Quijote - René Soom, Sancho Panza - Ago Anderson, Aldonza - Hanna-Liina Võsa, foto: Harri Rospu
Mauritarid - Seili Loorits-Kämbre, Kaja Kreitzberg, Kupeldaja - Aleksander Arder, foto: Harri Rospu
Posted in Uncategorized |
Marten Kuningas ja Silver Laas
Estoniast ja muusikast räägivad Marten Kuningas ja Silver Laas.
Keda te „Mees La Manchast“ kehastate?
Silver: Kehastan vangi, keda pannakse mängima muulaajajate ninameest Pedrot.
Marten: Mul on kaks muulaajaja rolli – Pedro on muulaajajate boss, kamandab ja on muidu üsna räme mees, kuid tal on teiste muulaajajatega võrreldes rohkem võimalusi Aldonzaga kaubale saada, sest tal on rohkem võimu ja raha. Kui Silver kehastab Pedrot, siis teen mina José rolli – nad on kõik parajad kambajõmmid.
Peale selle muusikali seob teid Estoniaga veel midagi – Marteni isa Neeme on Estonia lavastaja, Silveri isa Mart on teatri orkestris soolotšellist, ema Anu viiuldaja ja vend Siim koorilaulja… kuidas see teid mõjutanud on?
Silver: Olen lapsena siin majas väga palju mänginud, kui vanemad proovis olid, nii et maja on keldrist pööninguni tuttav ja inimesed ka, eriti orkester. Selles mõttes on Estoniaga seotud toredad emotsioonid.
Marten: Mind seob selle majaga ka ajalugu. Viimati olin Estonia laval aastal 1997, olin siis kümne-üheteistaastane. Mängisin Verdi „Don Carlos“ pimeda Suurinkvisiitori abilist. Suurinkvisiitorit laulis Teo Maiste ja mina talutasin teda. Enne seda mängisin Bocki „Viiuldaja katusel“ töinavat kosilast, keda Helgi Sallo, kes on samuti seotud „Mees La Manchast“ lavastusega, tahtis mingi tegelasega paari panna. Mul on meeles, kuidas ta pärast igat etendust andis mulle lava taga ühe kommi. See oli hästi tore. 1991. aastal mängisin Puccini „Madama Butterflys“ Butterfly poega. Olin siis nelja või viie aastane.
Silver on ka ise viiulit õppinud. Miks vahetasid viiuli laulmise vastu? Puudutad sa üldse mõnikord viiulit?
Silver: Mängin viiulit harvemini kui tahaks, aga mõnikord kodus ikka tinistan. Sel eluetapil tundus laulmise kasuks otsustamine kõige õigem valik olevat. Tahtsin olla suurtel lavadel – eks edevus lööb välja!
Kas Pedro roll võimaldab end laval ka suureks mängida?
Silver: Vähemalt näha peaks mind olema hästi, sest Pedrole on antud kõige suurem kõht… Tegelikult on Pedro üsna vastik tüüp, kes ei austa kedagi peale iseenda ja on ülejäänud maailma suhtes üleolev ning jõhker. See on hea karakterroll.
Marten: Ikka võimaldab, sest ei saa minna lavale suhtumisega, et käid korra üle lava ja ütled oma teksti lihtsalt ära. Tuleb mõelda, milline see tegelane on, sest ta peab kogu tükki toitma. Pedro on robustne tüüp, salakaval ja natuke vägivaldne. Ma arvan, et tal on piisavalt omadusi, mida välja mängida ka selle lühikese aja jooksul.
Sinu isa on kauaaegne Estonia lavastaja, kuidas isa käe all töötada on, kas isa lavastajageenid löövad mõnikord välja – kukud proovis lavastama?
Marten: Paar korda on juhtunud, et olen püüdnud juhtnööre anda, siis ütleb isa: „Marten! Ära lavasta!“ Ma saan aru, mida ta tahab. Pinget, et ta mu isa on, ei ole. Ta eeldab kõigilt näitlejailt isiklikku vaatenurka rollile ja ettepanekud on teretulnud.
Eelmisel aastal tegi Silver kaasa „Libahundis“, kus osales sama tiim – Neeme Kuningas, Grete „Stitch“ Laus, Hanna-Liina Võsa. Kuidas teie kostöö sujub?
Silver: Väga hästi! Soe tunne oli proovidesse tulla, tead kõiki ja seda, mida sinult oodatakse.
Teete mõlemad muusikat ka väljaspool seda teatrit, millised on teie muusikuelu viimased sündmused?
Silver: Kõige tähtsam uudis on see, et Trafficul tuli välja uus plaat „Siirius“, mille kallal oleme terve aasta töötanud. Viimati üllitasime albumi 2008. aastal, seega on vahe olnud väga pikk. Aga see ei ole tingimata halb, et nii pikk vahe on sisse jäänud, sest see aeg on olnud täis tõsist kontserttegevust. Pean „Siiriust“ kaua tehtud kaunikeseks, mis teeb temast kõige küpsema ja muusikaliselt tõsisema albumi meie loomingus. Varem on enamus laule kirjutanud Stig Rästa ja Fred Krieger, nüüd on laulukirjutajate hulgas veel Ago Teppand, Taavi Paomets ning üks lugu on ka minult. Ühe loo puhul teeme koostööd Toomas Lunge ja Toomas Kõrvitsaga.
Marten: „Leegitsev sidrun“ lõpetas oma tegevuse poolteist aastat tagasi, kui ma Tartust ära tulin. Sellest ajast peale olen tahtnud soolomuusikat teha, Marten Kuningat. Sel aastal sain kokku bändi ja naistepäeval oli meil esimene kontsert. Varem esinesin üksi, olin rohkem kitarriga folgimees. Varsti ilmub mul sooloalbum, mis on pikka aega olnud mu unistus.
Kommentaar äsja lõppenud Eesti Laulule, millest mõlemad olete osa võtnud?
Marten: See on artistidele väga vajalik konkurss, suurepärane väljakutse ja võimalus end näidata. Hea on, et tegemist on Eesti Lauluga. Paari aasta tagune reform, kus Eurolaulust sai Eesti Laul, on hästi mõjunud. Usun, et inimesed on sellele teisiti vaatama hakanud. Eurovisioon ei ole ju kõige tähtsam asi maailmas. Ka esitajad ja muusika on läinud teistsuguseks…
Silver: See on väga tore üritus! Mulle oli see viies korda osaleda. Eesti Laul ergutab Eesti muusikamaastikku. See toimub õigel ajal – pärast pikka ja pimedat talve pakutakse palju head muusikat, seal hulgas ka natuke alternatiivsemaid lugusid, mis muidu võib-olla raadiote playlisti ei jõuaks. See on hea võimalus enda näitamiseks, millele lisab vürtsi võistlusmoment.
Posted in Uncategorized |
Intervjuu “Mees La Manchast” lavastaja Neeme Kuningaga.
Neeme Kuningas ja Kristo Ukanis
Muusikali peetakse kergemaks meelelahutusvormiks, kus põhirõhk on tempokal ja lihtsamalt mõistetaval tegevustikul ning haaravatel meloodiatel. „Mees La Manchast“ on aga puhas filosoofia. Kuidas ühendad need kaks poolust laval?
Neeme Kuningas: Dale Wassermani ja Mitch Leigh’ muusikali „Mees La Manchast“ kohta võib tõesti öelda, et see on sisult filosoofiline ja vormilt meelelahutuslik. Selles teoses on palju sisulisi kihte ja teatraalseid vormivõimalusi. Poeet Cervantes ja tema loodud don Quijote tegelevad kumbki omal moel kirglikult elu mõtte otsingutega, selle igivana ja siiani rahuldava vastuseta jäänud küsimusega. Nad jõuavad järeldusele, et tähtsam kui sõnastatud vastus on otsing, teekond vastuse poole. Tähtsad on eesmärgid ja sihid, unistused ja usk. Tegelikult ühenduvad loo filosoofiline olemus ja erinevate teatrivõtete kasutamine üllatavalt hõlpsasti. Olenevalt tegelaskujudest ja olukordadest näete laval nii pateetilist kõrgdraamat, liigutavat sentimenti, õrna romantikat ja tõsist tragöödiat kui ka teise äärmusena sürrealistlikku groteski ja lopsakat jämekoomikat – kõike seda, millest meie elu tegelikult koosneb.
„Mees La Manchast“ on üks tuntumaid ja armastatumaid lugusid muusikateatri lavalaudadel. Mis võlub selle loo ja hullumeelse peategelase juures?
N. K.: Etenduses lausub Cervantes sellised sõnad: „Kes oskab öelda, milles peitub hullus, kui elu ise näibki hullusena? Ka liiga terav mõistus võib olla hullus – otsida aardeid sealt, kus on ainult praht. Ja ka liigne arukus võib olla hullus. Aga hulluste hullus on näha elu sellisena, nagu ta on, ja mitte sellisena, nagu ta peaks olema.“ Kas hullumeelne suudaks niimoodi arutleda? Võib-olla peabki olema päris hull, et suuta sellist küsimust esitada. Küllap meis, teatriinimestes – näitlejates, lauljates, lavastajates, kunstnikes ja muusikutes on see hullus olemas. Meil on don Quijotega samasugune arusaamine maailmast, sarnane vereringe ja pulss ning see paelub, lummab ja neelab.
Millest lähtusite lavakujunduse loomisel?
N. K.: Lavastuse, lava-ja kostüümikujunduse lähtekoht on soov anda publikule võimalus näha maailma, sündmuspaiku, olukordi, inimesi ja inimsuhteid nii, nagu don Quijote võiks neid näha. Ta näeb, mida teised ei näe. Muidugi on see ainult üks fantaasialend tuhandetest võimalikest, võimatu unistus, et kõik vaatajad seda samamoodi tajuksid ja mõistaksid. Aga unistus peabki võimatu olema, sellest lugu ju ongi.
Neeme Kuningas
Kui sul oleks võimalik, kas kirjutaksid loole teistsuguse lõpu?
N. K.: Arvan, et selleks pole vajadust. Idealistist kurva kuju rüütel peab surema ning suure tõenäosusega lõpetab ka Cervantes tuleriidal. Pimedal ideoloogial ja aral võimul on hirm vaba vaimu ja loovuse ees. Sellised „hullud“ kas vangistatakse või hävitatakse. Kuid minu jaoks on loo lõpp siiski helge, mitte masendav. Tean, et meiegi ümber on palju inimesi, kelle usk, positiivsus, loovus, sallivus ja vaimuerksus jätavad meile lootuse, et „maailm võib siiski kunagi natukenegi paremaks paigaks saada.“
Mis on sinu „võimatu unistus“?
N. K.: Mul on väga palju unistusi ja kõik need on võimatud. Näiteks seegi, et võimalikult paljud inimesed seda etendust näeksid, kaasa mõtleksid ning püüaksid saadud impulsi ajel juba homme oma võimatuna näivate unistuste poole teele asuda.
Posted in Uncategorized |
Don Quijote ja Sancho Panza jätkavad oma seiklusrikast teekonda Estonia laval. Esietenduseni on jäänud 17 päeva!!!
Sancho Panza - Tõnu Kark
Aldonza - Hanna-Liina Võsa, Don Quijote - Priit Volmer, Sancho Panza - Tõnu Kark
Neeme Kuningas (kõigis teistes osades), Don Quijote - Priit Volmer, Sancho Panza - Tõnu Kark
Posted in Uncategorized |
René Soom on mees, kes on üle keskmise optimist, näeb päikest ka pilvede taga ja usub võimatu võimalikkusesse. Seda kõike jagub ka René poolt kehastatavasse “Mees La Manchast” peategelasse…
Milles seisneb Don Quijote hullumeelsus? Milline sõnum on sul tänapäeva publikule?
Teatritükina ähvardab “Mees La Manchast” paljastada tänapäeva maise maailma paradoksi – lihtsad asjad ei ole enam nii iseenesestmõistetavad. Don Quijote hullumeelsus seisneb selles, et tema püüab ainsana näha elu mitte sellisena nagu ta on, vaid sellisena nagu ta olema peaks. Kes on see hullumeelseks tembeldaja? Kui kõik on ümberringi väga maised, siis don Quijote püüdlused tõepoolest paistavad hullumeelsetena. Kui aga igaüks kannaks endas mingisugust unistust ja tahaks midagi muud… Tänapäeval on piirid lahti ja kõik on kättesaadav – see muudab unistused maisemaks. Olen üle keskmise optimist, seepärast ei tundu mulle teistele hullumeelsetena näivad unistused sugugi nii hullumeelsetena.
Olen mõelnud sellele ajale, kui muusikal 1965. aastal välja tuli. See oli aastaid pärast sõda ja inimesed hakkasid sõjajärgsest ängist üle saama. Millest võis neil siis puudus olla, millest nad unistasid ja miks Wasserman selle näidendi kirjutas? Järelikult hakkasid mingid väärtused taas kaduma, toimus materialiseerumine. Võib-olla leiti, et üllad väärtused hakkavad tuhmuma ja tuleks inimlike väärtuste juurde tagasi tulla. See mõjubki hullumeelsena!
Kumba on sinus endas rohkem, kas Cervantest või don Quijotet? Või hoopis realistlikku Sancho Panzat?
Kõik võetakse ju teose lõpus kenasti kokku – Cervantes ütleb, et nad on don Quijotega mehed La Manchast, ülekantud tähenduses lihtsalt inimesed. Tegelikult on kõigis tegelastes, ka Aldonzas ja Sancho Panzas oma unistus peidus. Tahaksin mõelda, et minus oleks natuke kõiki tegelasi… võib-olla Sanchot vähem kui teisi, sest Sancho on selline keskmine inimene, kes kõigiga kaasa jookseb, on kõigiga sõber, räägib palju, kuid ei ütle midagi isikupärast. Tal on oma arvamus, kuid oma mugavusest ei ütle ta seda välja, uskudes, et see ei vii kuhugi. Inimestel on tänapäeval kartus jääda iseendaks, don Quijotel see kartus puudub.
Mul oleks hea meel, kui kasvõi üks inimene pärast etendust näeks maailmas rohkem ilusat, et taevas on küll pilvine, aga pilvede taga on siiski päike. Teos peaks mõjuma kirgastavalt – see on “Mees La Manchast” väärtus.
René Soom (don Quijote) ja Hanna-Liina Võsa (Aldonza)
Mis on sinu „võimatu unistus“?
Näha võimatu võimalikkust.
Posted in Uncategorized |
Fotod: Evestus
Rosinante ja Rucio
Hobused saavad jalad alla
Multifunktsionaalne rekvisiit
Kõrtsistseen
Lava, I vaatus, I pilt
Makett, I vaatus, I pilt
Posted in Uncategorized |
Muusikali “Mees La Manchast” üks peaosalistest Priit Volmer räägib loo oma suurest armastusest teatri vastu, mis ei lase isegi vigastatuna rahulikult kodus istuda, sest süda on ikka laval…
Kui Urmas Põldma “Silva” esietendusel Achilleuse kõõluse rebestas, vapustas see tervet teatrit ja ka publikut, kes Estonia solistile südamest kaasa elas. Vaid paar kuud tagasi kordasid sa Põldma trikki ja lausa kaks korda (!). Kuidas see juhtus?
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada eelmise aasta oktoobrist… Olen suur spordipoiss (viimasel ajal küll tugitoolisportlane) ja läksin oma iganädalasse võrkpallitrenni, kus mul õnnestus Achilleuse kõõlus ära rebestada. Nüüdseks olen hästi kursis praeguse haiglaeluga ja sellega, et noortel on väga palju sarnaseid vigastusi – kellel mägedes ronides, kellel sportides.
Eks see ole mingi märk, et mõistus on veel poisikese oma, aga eks keha hakkab vist juba vananema, kuigi 33 ei ole veel ju mingi vanus! (naerab) Huvitaval kombel juhtus see õnnetus täpselt Urmase õnnetusest 1 aasta ja 1 kuu hiljem – 16. oktoobril. Omavahel teeme üsna musta huumori valdkonda jäävaid nalju – kes on järgmine? Meie garderoobikaaslasel René Soomil on juba linnuke kirjas, sest möödunud aastal toimunud Sulev Nõmmiku operetigalal läks ta lavale välja väänatud hüppeliigesega. Tegelikult loodan väga, et selliseid asju kellegagi ei juhtu ja ma tahaksin juba väga anda selle Achilleuse kõõlust toetava saapa Urmasele tagasi…
Ehk on sinus lihtsalt liiga palju muusikali peategelast, „kelle hing talub võimatut valu, ta julgete radadel käib, teeb heaks ülekohtused teod ja võitleb ka väsinult veel…“. Kas lavaarmastus oli nii suur, et ei lasknud rahulikult paraneda?
Selle teise korra kohta… eks puhkuselt tulnud inimene on täis tahet ja energiat ja kuna mul tõotas tulla päris kena hooaeg kolme suure rolliga (Geronte de Ravoir „Manon Lescaut’s“, Ptolemaios „Julius Caesaris“, Cervantes/Don Quijote „Mees La Manchast“), siis hakkasin kohe järgmise tükiga tööle, sest “Manon Lescaut’” proovides sain juba aimu, mida Geronte’i roll endast kujutab. Nii alustasin Ptolemaiosega. Aga eks kõnekäändki ütle “liigne agarus on ogarus”. Nii läks ka mul. Ülehindasin oma jala seisukorda ja eks lavastuse dekoratsioonid, mis koosnevad eri kõrgustel olevatest poodiumitest, nõudsid omajagu turnimist. Läksin järjest julgemaks ja nagu elus ikka, ühest valest sammust piisab. Komistasin, tasakaal läks ära ja astusin ühe jalaga ühe poodiumi serva peale ja teisega teise serva peale ning kõõlus läks õmblustest lahti. See oli õudne hetk. Siis olin jälle kipsis. Ühest küljest oli piinlik ja teisest küljest tuli masendus peale. Ma ei astunud kuu aega teatri uksest sisse. Tead, kui pikk üks kuu võib olla…? Selle jää ja lumega ei julenud välja ka minna, oli üks nädal, kus käisin ainult akna peal värsket õhku hingamas.
Nüüd on järg kolmanda rolli käes ja olen rohkem aktiivne pealtvaataja. On huvitav rollile teistmoodi läheneda, sest enamasti on ooperis nii, et kohe hakatakse laulma. Muusika dikteerib oma töökorra, ei saa nii pikalt istuda ja rolle analüüsida. Ooperis on suhteliinid ja rollid enamasti väga selged, “Mees La Manchast” ei ole aga muusikal selle tavapärases tähenduses. “Mees La Manchast” on aga väga filosoofiline materjal. See on tegelikult draamatükk – Wasserman kirjutaski selle algselt näidendiks.
Neeme Kuninga lavastus tõotab tulla fantaasiapiire kompav. Milliseks kujuneb sellise nägemuse kohaselt Cervantese-Don Quijote kaksikroll?
Seda on veel raske öelda, sest olen alles teel. See on kindlasti väga uhke materjal, üks unistuste roll igale lauljale ja näitlejale. Wasserman on öelnud, et Cervantes on tema alter ego ja don Quijote on Cervantese alter ego… Kui palju nad on erinevad ja kui palju sarnased? Võib-olla saab Cervantes don Quijote tegelaskujuna ja piltlikult öeldes tema rüütlikilbi varjus öelda välja selliseid asju, mis muidu oleksid mõeldamatud. Nad on kahtlemata erinevad inimtüübid, aga mõtlevad ühtemoodi.
Mis on sinu “võimatu unistus” (“Impossible Dream”)?
Mulle väga meeldib unistada ja fantaseerida. Mõelda, mis oleks siis, kui…? Võib-olla ei olegi oluline selle saavutamine, see oleks justkui boonus. Unistamine aitab elada. Kui sa kaotad oskuse unistada, siis võid väga kergesti masendusse langeda. Ka selles lavastuses on oluline unistuse poole püüdlemine – kas sa selle saavutad või mitte, see polegi nii oluline. Tähtsaim on teekond selle unistuse poole.
Lauljana on seesama roll olnud mu unistuste roll. Seda olen ka varem välja öelnud.
Fännidele võib lootust anda Sind laval näha…?
Loodan, et märtsi lõpus ja aprillis saan juba jooksvas repertuaaris osaleda. Saabas lubatakse ära võtta 21. veebruaril. Vaatame, mis siis edasi saab…
Posted in Uncategorized |
Leigh, Wasserman, Darion 